Kaitseme elu emaüsas!

Liiga noor, liiga vana, liiga vaene, liiga hõivatud, liiga mahajäetud, lahutatud, üksi, vägistatud : kõiki neid asjaolusid tuuakse ettekäändeks, miks mitte sünnitada.
Need neli noort naist otsustasid lapse kasuks abordiõigustuste kiuste.

Lahutatud ja üksi
Olin üksi ja lahutatud. Olin alustanud tööd valitsusasutuses.
Minu ees olid lahti kõik uksed, tegemaks karjääri ja teenimaks palju raha. Nüüd selgus, et ootan last ehk see asi on mul nüüd siis ka veel kaelas.
Paljud soovitasid abort teha, sest nii ju üldiselt tehakse. Pealegi oleks see võimaldanud jätta puhtaks perekonna renomee ja jätkata elu uue lehekülje ette keeramisega…
Olin väga üksildane ja segaduses. Siis helistasin endisele abikaasale Arizonases (USA, toim.). Ta sõitis mind vaatama, nutsin end tema ees tühjaks ja laotasin oma elu laiali ta ees… Ta kuulas mind ära ja andis väga lihtsat nõu: sünnita siis kasvõi lapsendamiseks, aga aborti ei peaks sa tegema, sest see pole lahendus, vaid inimese tapmine.
Käisin Pro-Life organisatsiooni keskuses. Mulle näidati filmi «Hääletu karje», mis ainult kinnitas aimdust, et abort ei ole minu tee ning et elu võtmine väikeselt abitult inimeselt pole õige.
Otsustasin siis Josephi ilmale tuua. Sellest päevast peale ei ole ma seda otsust kunagi kahetsema pidanud.
Ta on toonud mu ellu nii palju rõõmu, armastan teda väga.

Liiga noor
Käisin koolis, kui oli selge, et ootan last. Olin väga elav ja aktiivne teismeline, tegin sporti, käisin jalgpallivõistlustel, mul oli palju sõpru ja tormiline elu…
Vanemad nõudsid rasedusest kuuldes otsekohe aborti. Teadsin, et see on vale, kuid see oli ka mu pääsemistee. Keegi ei oleks saanud asjast teada, oleksin edaspidigi saanud elu edasi elada, käia koolis, mängida palli… Oli ka teisi, kes ütlesid: muidugi säilita laps, too ta ilmale, ja kerget lahendust ei olnudki! Mingi aja pärast jõudsin järeldusele, et parim lahendus oleks lapse lapsendamiseks andmine. Läksin kristlikele koosolekutele, sain sealt head nõu, mul lubati isegi valida oma lapsele kataloogist vanemad… Leppisime kokku, et lapse eest kantakse hoolt, et saan iga teatud aja jooksul pilte oma tütre kohta. Teisel päeval pärast tütre sündi olid kasuvanemad minu juures. Meie kohtumispäev oli ühel ajal nii väga ilus kui kurb, aga minu jaoks ei olnud ilmselt hetkel paremat lahendust.

Liiga vaene, liiga halva minevikuga
Varajases lapsepõlves oli mul raske kodu. Lahkusin sealt juba kaheksa-aastasena ja kasvasin edaspidi lastekodudes. Leides, et ootan last, olin kohkunud ja õnnetu. Kui ütlesin seda lapse isale, tegi ta ettepaneku kas abielluda või et sünnitan ja annan lapse talle. Arvasin, et abort oleks ilmselt parim viis probleemi lahendada, sest ma ei armastanud seda meest üldse ja abielluda ma temaga ei tahtnud.
Läksin polikliinikusse otsusega teha abort.
Õde viis mind operatsioonituppa, käskis riidest lahti võtta ja läks korraks ruumist välja. Korraga hakkas mul kohutavalt häbi, et üldse tapmise peale olin mõelnud ja hakkasin nutma: mida ma siin teen, see on vale koht, ma ei peaks siin olema! Lapse üksinda kasvatamiseks polnud mul aga raha. Sealsamas tuli mul meeleheitlik mõte leida lapsele kristlastest vanemad. Valisin nad välja ja helistasin, teatades oma otsusest. Kuulsin neid telefoni teel rõõmu pärast nutmas. Ka mina nutsin. Saime kokku. Tundsin ülevoolavat rahu ja uhkustunnet, uhkust selle üle, et olin suutnud mõelda mitte iseenda, vaid oma lapse peale. Tema nimi on Matthew, tal on oma uute vanemate juures turvaline ja hea…

Vägistatud
Mind peksti vaeseomaks ja tõmmati tühja hoonesse, kus mind vägistati. Pärast kõike seda kohutavat leidsin, et olen nakatunud suguhaigusesse, õnneks küll ravitavasse, ning lisaks ka rasestunud. Aga see ei olnud küll õige aeg raseduse jaoks, käisin tööl, õppisin ülikoolis. Tundsin, et vihkan seda last ja tema isa, mu süda oli paha…
«Ei, ma teen aborti,» mõtlesin, «miks ma peaksin teda kandma?!» Aga millegipärast ei kiirustanud.
Kahe-kolme kuu möödudes tundsin kedagi enese sees. Mõtlesin, et see on ju inimene…. Meenus varemtehtud abort. See oli jätnud väga ebameeldivaid mälestusi. Arstid ei hoolinud minust ega minu tunnetest absoluutselt. Nad tahtsid selle " abordi " lihtsalt ära teha ja kõik. Olin nende joaks eikeegi. Mõtlesin: milles see väike inimene siis ikkagi süüdi on?
Kõikusin kohutavalt, kaaludes, mis oleks, kui ta alles jätan…. Niipea, kui kaldusin otsustama elu kasuks, kogesin sügavat rahu enese sisse hoovavat. Nädal tagasi sünnitasin väikese poisi, väga ilusa ja täiusliku. See pani mind unustama selle, mis minuga juhtus. Ta on nii armas. Armastan teda nii väga.

Focus on the Family dokumentaalfilmist «Sinu soovimatu rasedus»

Olivia Gans, nõustaja: «Olen ka ise aborti teinud. Kõik, mis pärast seda juhtus, oli abordijärgse sündroomi praktiline avaldus. Olin depressioonis, mul olid luupainajad, kogu aeg oli meeles laps, kelle kõrvaldanud olin. Minu emotsionaalne seisund jõudis krahhi. Sellepärast läksin kolm kuud hiljem lahku ka oma poisist, tal oli võimatu mind taluda.
Abort ei tee kedagi terveks, vaid tekitab probleeme juurde. Kui see võimalik oleks, ei kordaks ma seda viga enam kunagi ja teen kõik, et hoiatada naisi, kes seisavad samasuguse probleemi ees kui mina: parem sünnitada kui kannatada süütunde, psüühiliste häirete ja võimaluse all hiljem enam mitte kunagi lapsi saadagi.»

Krsitlik Nädalaleht 31. mai 2002 Nr 21