Vähemalt riiklikus süsteemis töötavate günekoloogide suhtes oleks vist ülekohtune hakata neid kuidagi nimetama, pigem väärivad nad kaastunnet, et riik sunnib neid tegema niisugust "tööd". Paljud nende seast ei aimanudki õppimise ajal, mida abort tegelikult tähendab.
Günekoloog N (Eesti): "Sellest on raske rääkida. Valuline on see ka emadele. Süü on arstil. Süü on emal. Lõpliku otsuse langetab alati naine, mida pitseerib mõni reetlik pisar operatsioonilaual. Arst on täideviija, ema kohtunik. Tugevama õigus nõrgema ja kaitsetuma suhtes leiab just abordis eredaima ja inimvihkajalikuma väljundi." (Elu Sõna Leht 1994, nr l).
Nende arstide, kes ei tööta riikliku "sunduse" all, moraalitaseme ja vastutuse määra Jumala ees määravad ära aborditegemise motiivid (naise elu päästmine või rahateenimine vm) ja nende endi südametunnistus.
Tallinnas 1908. aastal ilmunud "Ämmaemanda päevaraamat", mis on vapustav ülestunnistus palju aborte teinud naiselt, kes "kliendi" surma tõttu sattus "külmale maale" ja jõudis äratundmisele, millega ta oli tegelenud, algab nii: "Tuhandetele väikestele inglikestele, tuhandetele hingekestele, kes veel ei elanud, aga juba surivad – pühendab need read nende tapja."
Dr B. Mc MILLAN (abordikliiniku rajaja ja endine direktor, USA):
"Saabus moment, kui ma enam ei saanud osaleda nende väikeste ihude tapmises. Minu j aoks pole kahtlust – ma ei vii enam läbi ühtki aborti. Günekoloogid valisid selle elukutse õilsa eesmärgiga ravida, kuid järgemööda hakkasid osalema sündimata laste tapmises." (dok. filmist "Eclipse of Reason" – "Mõistuse-varjutus ").
Samast filmist ka Dr J. RANDALL (abordikliiniku rajaja Georgias, USA): "Saabus aeg, mil ma järsku mõistsin, et käitun valesti – ma ei aita naisi, vaid tapan lapsi. Kõik see muutus mulle vastikuks, sest ma ju tegin valu. Ma tundsin end õudselt, mõnikord olin enesetapu lävel. Ma olen valmis pigem andma oma elu, kui jätkama aborte."
Dr SZENENS (USA): "Me peame tõega vastakuti seisma. Keegi peab seda tegema. Ja kahjuks oleme meie need timukad."
Palju sajandeid on arstid oma kutsetööle asudes andnud nn Hippokratese vande, milles on loetletud arsti kutse-eetika peamised nõuded, nende hulgas tõotus austada sügavalt inimelu ja kaitsta teda eostumisest alates, mitte lubada aborti. Viimastel aegadel on vande sisu muutunud, ilmselt riikliku poliitika nõuetest lähtudes. Tõotus – ma ei tee midagi, mis on ebaseaduslik sobis eriti hästi natslikule Saksamaale, kus arstid aitasid seaduse raames "rämpsuks" kuulutatud juute tappa. Eesti arst täna: "…tõotan […] rahva ees: hoida arstikutse au; pühendan kõik oma teadmised ja oskused inimese tervise heaks…" Neid uusi lootusi ei saa enam pidada Hippokratese vandeks, vaid pigem lojaalsusvandeks riigivõimule või lihtsalt ametivandeks, mida andes inimene võtab enesele vastutuse ja saab volitused, mille piires ta tõotab edaspidi tegutseda (riiklike ja südametunnistusest lähtuvalt ka kõrgemate seadustega kooskõlas.)
Dr MAIT KARLIS (sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja 1994.a):
"Raseduse tehislik katkestamine ei ole meditsiini probleem, see on otsast lõpuni barbaarne. Kui rasedus kanlakse lõpuni ja sünnitatakse laps, siis on see algusest lõpuni meditsiiniline. Kui naine on aga otsustanud raseduse katkestada, on ta teinud valiku, mis muudab selle meedikutele kohustuslikuks." (Eesti Sõnumid,1994, nr 204).
Dr HELLE KARRO (naistearst ja Eesti Pereplaneerimise Liidu eestseisja):
"Seni on abort tõesti olnud vaid meditsiiniline küsimus, suhe on siiski hakanud muutuma alates ajast, mil tihenesid Eesti suhted Euroopaga. Meie ühiskonnas tuleb rääkida abordi eetilisest küljest. Inimene peab tunnetama, et abort pole sama, mis hamba väljatõmbamine. "(Eesti Ekspress, 1995, nr 2).
Selle üle, kas meditsiiniliselt põhjendamata abort on arstitöö (kohustuslik) osa, ei tohiks vaielda. Paraku elame ühiskonnas, kus ühele inimesele antud seaduslikku õigust tappa teine inimene enda sees, peavad tagama arstid, kellele ühiskond on alati esitanud ülikõrgeid moraalinõudeid. Riigi poolt on äärmiselt ebamoraalne nõuda arstidelt, kes on tõotanud austada ja kaitsta inimelu või töötada inimese tervise heaks, selle vande murdmist, et tagada "õigust tappa". Samal ajal teiste põhiliste inimõiguste (elule, tööle, eluasemele jne) tagamisel pole märgata erilist riigipoolset aktiivsust. Praegusaegsest arsti vandest pole võimalik välja lugeda kohustust osaleda sündimata laste tapmises ja see on piisav alus, et keelduda sellise abordi tegemisest, mis pole naise tervise huvides. Riik võib paluda selle "teenuse" osutamist arstidelt, kes pole seotud vandega kaitsta elu ja keda ei piira nende endi südametunnistus ning kes on valmis seda tegema. Otsustavaks jääb siin, millised seadused ja tõotused on arsti jaoks tähtsamad kuid, alates hetkest, mil ta on enesele teadvustanud, et ABORT OMA OLEMUSELT ON MÕRV, saab ta ise Looja ees vastutavaks oma teadlikult tehtud tegude eest!
Üks parimaid abordi definitsioone on kõlanud Dr JAAK UIBU suust III rahvusliku kasvatuse kongressil 12. aprillil 1996.a: "Aborti tuleks määratleda kui meditsiiniliste vahenditega ja sotsiaalse motivatsiooniga teostatud legaliseeritud tahtlikku tapmist, mis tähendab [Jumala] viienda käsu vastu astumist. Moraali ja seadusloome praktikas tuleks rohkem aktsepteerida, et uus inimelu algab viljastumise hetkest!"