(Edasi J. Sootaki järgi, Akadeemia 1989, nr 3). Inimliku loogika põhjal polegi sellele küsimusele nii lihtne vastata. Tänapäeva kriminaalõigus ei loe enesetappu või selle katset enam karistatavaks ja määratleb inimelu kuuluvuse selle kandjale – konkreetsele indiviidile. Kuid mitte alati ei ole see nii olnud. Saksa keisri Karl V vastav seadus tegi vahet "normaalse" (mõistusekaotusest vms tingitud) ja kuritegeliku enesetapu vahel, mis jättis enesetapja pärandamisõigusest ilma ning ka tema laip lohistati hukkamispaigale ja riputati jalgupidi üles [sümboolne karistus?]. […]
Ka Vene 1845. aasta Nuhtlusseadustik jättis enesetapja ilma pärandamis-õigusest ja kristlikust matusest. Enesetapukatse nägi ette patukahetsust vaimuliku isa äranägemisel.
Tänapäeval on loobutud kahevõitlust käsitlevatest paragrahvidest [nähtavasti eeldusel, et inimesed lahendavad vaidlusi teisiti kui loomad.] Duelli puhul toimub vastutamine üldkorras ja kannatanu valmisolek surmaks või isegi tungiv palve ei vabasta kahjutekitajat vastutusest. Sellest tulenevalt on paljudes riikides karistatavad ka enesetapmisele viimine ning kaasaaitamine. Ühelgi juhul ei saa me rääkida inimese õigusest otsustada oma elu ja surma üle ning inimelu ei kuulu tingimusteta ja täielikult tema kandjale – konkreetsele indiviidile. Inimelu ei kuulu ka mitte riigile, nagu jaapanlane seda üldiselt arvab. Riigi poolt inimelule tagatud õiguskaitse peab tulenema inimese kui kõrgeima väärtuse ja inimelu puutumatuse põhimõtetest, mis pärinevad Õigusest elule kui põhilisest inimõigusest (seda ei tohi riik vaidlustada!). Kui erandolukordades -(sõjas, hädakaitseseisundis) või kurjategija (mõrvari) hukkamisel toimub seaduslik tapmine põhimõttel "elu elu vastu", siis abordi, eutanaasia ja isegi enesetapu seaduslikuks tegemist ei saa mitte millegagi õigustada – see on inimelu hävitamine, kusjuures inimelu on ohver! Seadusaktid näitavad riigi suhtumist inimelusse üldse! Surmanuhtluse tühistamise ja vabaabordi keelustamisega tunnistab riik, et ta pole inimelu käsutaja ning õigus elule on võõrandamatu inimõigus eostumisest alates. Kas tead, armas lugeja, et minu. Sinu ja kõigi eesti kodanike suhtumisest neisse põhimõtetesse kujuneb Eesti riigi moraalne pale, mida peegeldab ka meie (saadikute) loodud seadusandlus. Usun koos Sinuga, et Eestist saab õigusriik, mis tunnistab seaduslikult (ja tõestab tegudega!), et inimelu on ülim väärtus ja selle kaitsmine ning hoidmine on riigi ainus ülesanne ja aukohus Jumala ees! Kui hobuse eest on antud pool kuningriiki, mis maksab siis üks riik inimese kõrval?!
JUMALA SUHTUMINE INIMELU KUULUVUSSE peaks juba eelnevast selge olema. Piibel ütleb konkreetselt, et "meie oleme Tema kunstiteos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes. " (Ef 2:10);
"et Tema annab ise kõigile elu ja (hinge)õhu ja kõik" (Ap 17:25)… "mida vajatakse eluks ja Jumalakartuseks…" (2. Pe 1:3).
On selgemast selgem, et meil puudub õigus otsustada elu üle, mida me pole võimelised andma, vaid ainult edasi kandma! "Sest üks on Käsuandja ja Kohtumõistja, kes võib päästa ja hukutada, aga kes oled sina, kes mõistad kõhul ligimese üle? " (Jk 4:12). Jumal ütleb: "Sa ei tohi mõrvata!" (2. Mo 20:13), mis kehtib ka omaenda elu kohta – enesetapja (reetur Juudase) kohta ütles Jeesus:
"Hea oleks niisugusele inimesele, kui ta ei oleks sündinud!" (Mk 14:21). Veelgi enam – me peame hoidma oma ihu, et me ei hävitaks seda… "järgides petlikke himusid." (Ef4:22). Kristlasele ütleb Piibel: " Või te ei tea, et teie ihu on teie sees elava Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ja et te ei ole iseeneste omad?" (l. Ko 6:19) ja, "kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub tema; sest Jumala tempel on püha ja seesama olete teie." (l. Ko 3:17). Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi vaba olendina on inimesel pigem seaduslik kui moraalne õigus oma elu üle, jääb ta siiski vastutavaks oma elu käsutamise ja teistesse eludesse suhtumise eest!