Esitan kohe ka vastuväiteid ja, nagu lubatud, pakun välja võimalikke asendusvariante tapmisele.
Väidet, "laps emaihus pole inimene", on tihti käsutatud teo koleduse varjamiseks, nagu ka nimetusi lootemuna või -kude. Kui Sa, hea lugeja, kahtled, kas inimelu ikka algab eostumisel, siis loe uuesti eestpoolt. See lihtsalt on nii, seega – ABORT ON MÕRV!
Laialt on levinud arvamus, et abort on naise isiklik asi. Kas võib pidada inimõiguseks tappa teine inimene, olgugi enda sees? Naise "vaba valik" ulatub eostumise hetkeni, hiljem enam valikut pole, sest on alanud uue inimese elu, kelle sündimisõiguse üle võib otsustada vaid elu andja -Jumal! Nagu iga mõtte, sõna või teo puhul, tähendab ka siin "vaba valik" vältimatut vastutust tagajärgede eest – nii riiklike kui ka kõrgemate seaduste mittetundmine ei vabasta vastutusest!
Eelmisele samane on ka väide, et "naisel on õigus talitada oma kehaga vastavalt enda soovile." Sõna-sõnalt see ongi nii! Kuid kiputakse ära unustama või ei taheta tunnistada tõsiasja, et laps, kes kasvab ema südame all, pole osa naise ihust, vaid on täiesti erinev ja oma elu elav inimolend, kes omab samapalju õigust elule, kui naine, kes teda vaid lühikest aega kannab. Niisiis – naisel on õigus vaid omaenese kehale, mitte kellegi teise ihu või elu üle!
Kui laps on eostunud "juhuslikult või soovimatult", tähendab see mõtlematust, vastutustundetust ja kergemeelset suhtumist elusse üldse! Südamlikult kõlav loosung "iga laps peab olema soovitud" madaldab lapse asjade tasemele, mille omamise üle otsustab igaüks ise.
Dr Tiiu Aro (endine sotsiaalminister): "Laps pole luksus ega tarbekaup, laps on hindamatu." [Kui ilmneb, et laps on sellest soost, keda ei oodata], võib see saada tõukeks raseduse katkestamisele." (Terviseleht, 1995, nr 41).
Paavst Johannes Paulus II: "Iga laps on Jumala kingitus, mis on alati hindamatu väärtusega, kuigi vahel võib raske olla seda vastu võtta." (Postimees, 1991, nr 142).
Meil pole õigust kuulutada kedagi soovimatuks, sest kõik on soovitud paljude lastetute inimeste või vähemalt Jumala silmis, kes teab inimesest kõik ja kelle jaoks on iga inimelu hindamatu väärtusega: "Aga teie juuksekarvadki on ära loetud! Ärge kartke, teie olete hinnalisemad kui palju varblasi!" (Lk 12:7). See, et sündimata last võivad ees oodata kutsumused, ei ole põhjus tema tapmiseks. Igal inimesel on õigus võimalusele raskuste ületamiseks. On neid, kes on […] ometi raskuste kiuste leidnud oma õnne. Igal inimelul on võrdne väärtus, […] Enamik naisi, kes tahavad algul katkestada rasedust, ei soovi pärast lapse sündi enam lapsest loobuda. Paljud soovimatud lapsed saavad pärast sündi soovituiks. Igale naisele tuleb pakkuda võimalus jätta lapsele elu. "(Postimees 1996, nr 73).
Teadmatus abordi olemusest ja tagajärgedest on süvendanud arusaama, nagu oleks see pereplaneerimise või rasedusest hoidumise "vahend". "80ndaist aastaist alates on mitmed maailmaorganisatsioonid teinud vastutööd abordi kui väga rumala, [demograaf] Kalev Katuse sõnul matsliku pere-planeerimisvõtte vastu. Sealjuures on ta ka meditsiiniliselt kõige rohkem maksma minev lahendus." (Eesti Aeg 1993, nr 3). Selle asemel, et see oleks lahendus, võib abort hoopis raskusi süvendada. Vähemalt satub see vastuollu meie sisemises inimeses pesitseva õige ja vale eristamise tunnetusega – südametunnistusega, mille Jumal on inimesse istutanud, (vt Ro 2:15)
Demograafide Kalev Katuse ja Allan Puuri poolt 1991.a tehtud uurimuse (mis hõlmas 360 aborti teinud naist) põhjal, "võib rääkida kolmest põhjusest, miks naised otsustavad abordi kasuks,
l) et laste sündi edasi lükata. Sel juhul on tavaliselt tegu noore tüdrukuga, kellele rasedus oli ebameeldiv ootamatus ja kes ei soovi veel abielluda.
2) abielus noorikul on juba laps või lapsed ning ta soovib neid veelgi, kuid kaugemas tulevikus.
3) naine on otsustanud, et ta ei soovi enam lapsi. […] (Rahva Hääl, 1993, nr 226).
Sama uurimuse põhjal väidab A. Puur, et "abortide tegemine Eestis on võrdväärne rasestumisvastaste vahendite kasutamisega lääneriikides. Abordiga ei seostata moraali ega süümeprobleeme ning sellega üldiselt ei kaasne ka häbitunnet. […] Eestlastel on abordid tingitud enamasti raseduse ebaõnnestunud vältimisest. Ta lisab, et oluliseks sündivuse reguleerimise "vahendiks" kujunes abort alates 50-ndatest aastatest, kui polnud muid vahendeid." (Päevaleht, 1993, nr 275).
Kuigi pole enam 50-ndad aastad, ja ka "vahendeid" on piisavalt, pole märgatavalt muutunud teadmiste tase ja suhtumine abordisse.
Eesti Pereplaneerimise Liidu tegevdirektor Käi Haldre: "Nõukogude ühiskonnas suhtuti aborti kui peaaegu ainsasse pereplaneerimise võimalusse. Tegelikult ei ole abort üldse mingi pereplaneerimise vahend. See kaua aegne väärarusaam aga kestab edasi. Rasestumisvastaseid vahendeid peljatakse, vähe teatakse, kuipalju uusi võimalusi on juurde tulnud." (Terviseleht, 1996, nr 10).
Dr Helle Karro:
"Kahjuks on muutused väga visad tulema: elu justkui oleks edasi läinud, naised on teadlikumad, noored haritumad, vahendid on köhalt küll billid, kuid siiski müügil, infot liigub enam kui kunagi varem -ja ikkagi on abortide arv meil niivõrd suur. Psühholoogidel on õigus: kõige raskem on muuta mõtlemisviisi Eesti puhul on aga suuresti tegu meie riigi üldise seisuga. […] Kahjuks sunnib turvatunde puudumine – kas isiksuse või ühiskonna tasandil naisi pigem tervisega riskima kui sünnitama. […] Miks peaksid naised-mehed otsustama laste käsuks, kui riik nende ideaale ei toeta? Õigemini, too toetus avaldub kõige ebasiiramal moel, kuna riigi tasandil haigutab sõnade ja tegude vahel ületamatu kuristik. Kui siia lisada varakapitalismi hundimoraal, mis on tõstnud altarile eelkõige materiaalse kindlustatuse ja karjääri iga hinna eest, pole imestada, et lapsest on saanud luksusese. […] Laps peaks olema ühiskonna väärtusteskaalal kõrgelt koteeritud, kui sisuliselt see nii pole. […] Ja naistearstide rikkalikus erialaterminoloogias on kända kõnnitamas uudissõna:
karjääriabort. See ka veel. " (Kultuur ja Elu, 1995, nr l).
Ago Teder: "Eestis jõuab [rahvastiku taastootmise piirini (kolm ja enam last)] ainult 192 naist tuhandest. Valdav enamus kütkestab oma bioloogilise programmi abordiga. [?] Laste pealt sihilikult kokku hoitud aeg, energia ja raha ei tee täiskasvanul kunagi õnnelikuks, sest see on amoraalne – võetud .sündimata jäänud inimeselt. (Päevaleht, 1995, nr 64).
Kirjanik Jaan Kross: "Soovitan eesti rahval lapsi saada. […] Noored ei kipu aga peret looma ja lapsi muretsema, sest tahavad enne kõvasti tööd rabada ja jõukaks saada. Aga nad tegutsevad eksikujutluses, kui loodavad, et küll kunagi hiljem antakse laste muretsemiseks mingi eraldi aeg. Seda aega ei anta." (Maaleht, 1996, nr 16).
Mitte keegi ei saa aborti õigustada rasestumisvastaste vahendite puudumisega ega sellega, et teised vahendid ei sobi. Kuigi on suur valik hinna ja kvaliteedi osas, jääb siiski ainsaks ohutuks ja reklaamivajavaks loomulik ehk füsioloogiline meetod, mis on arstide sõnul küllaldaselt kindel, kui olla hoolikas. Võib olla üllatab sind, hea lugeja, fakt, et enamik (et mitte öelda kõik) laialtreklaamitavad emakasisesed vahendid (nn spiraalid), samuti ka "antibeebi" tabletid ei takista alati eostumist ja on tegelikult aborteerivad vahendid. Nende puhul toimub eostumine keskmiselt mõned korrad aastas, kuid uus elu ei saa pesastuda emakaseinale (või jääb nälga) ning sureb.
Dr med. Antun Lisets oma raamatus "Elu poolt" (Kiiev 1994) lisab eelnevaile faktidele terve haiguste nimekirja (lõpetades AIDS-iga), milledele naine muutub vastuvõtlikumaks organismi vastupanuvõime languse tõttu, kasutades kunstlikke (eriti keemilisi) vahendeid; naine ka vananeb enneaegu! Ta soovitab ainult loomulikke (looduslikke) meetodeid (kuna kõik teised vahendid on kasulikud vaid tootjale!)
Ka noorus ei põhjenda aborti. Olukord, kus "laps saab lapse" on enamasti tingitud kasvat(amat)usest ning pornograafia poolt ülespiitsutatud huvist proovida "suurte asja", mõistmata seda, et "igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all…" (vt Kg 3). USA uurimused näitavad, et teismeliste peaprobleem on oskamatus öelda "ei" varajasele seksile ja et selle asemel vajab (noor) inimene, et teda armastataks tingimusteta (J. McDowell). Kristlus näitab Piibli kaudu, et ainuke tingimusteta (andev) armastaja on Jumal (vt Jh 3:16). Samuti kui omaette (nt budism) ja ka Piibli kontekstist väljarebitud tsitaatidele rajatud valeõpetustele (nt Jehoova tunnistajad) on ühine nõue, et Jumala halastust peab "ara teenima" (vt Ef 2:8;9), nii ka paljud noored nõustuvad seksiga (või isegi seksuaalperverssustega), et ara teenida või säilitada inimlikku armastust, mis on alati isekas – vastutasu ootav. ARMASTUS ON OTSUS ANDA, olenemata olukordadest ja inimestest!"
Abieluvälise seksi (hooruse) kohta on öeldud, et tuli sobib kaminasse, mitte metsa (st seks on ainult abielu osa!). Jumal hoiatab meid selle surmapatu eest karmilt! (vt l. Ko 6 ja Ilm 22:14,15).
Kui ka noor tüdruk on eksinud, ei vaja ta hukkamõistu, vaid mõistmist. Gunnar Aarina: "Eitan kategooriliselt aborti. Kui üks väike tüdruk sünnitab, siis peavad vanemad aitama, kuna nad pole oma last osanud õigesti kasvatada."
Pelgulinna haigla naistearstid Laine Viidebaum, Edda Väin ja Helle Karro:
LV: "Kõige suuremat muret teeb meile üha suurenev abortide arv noorte ja väga noorte tütarlaste hulgas. […] Ei ole midagi kuuldud rasedusvastastest vahenditest, arstipoole pöördutakse aga alles siis, kui beebi juba tulemas. […] Varases nooruses tehtud abordid ja põetud põletikud võivad aga hiljem kaasa tuua viljatuse. Ometi tahab iga tüdruk kord saada emaks, sünnitada terveid lapsi. Ei tohiks seda unistust nii kergelt kahtluse alla seada."
HK: "Võib-olla on varase seksuaalelu põhjuseks kodusoojuse puudumine ja tüdruk on hellust ja mõistmist otsima läinud väljastpoolt, võib-olla ei jätku kodustel lapse jaoks aega, tihti puudub peres isa."
EV: "Meie näeme oma töös üsna selgelt, et kooli tervishoiuõpetuse programm on vähemalt seksuaalkasvatuse osas puudulik. […] Kõik algab ikkagi kodust. Kodune õhkkond, usalduslikkus on noore kujunemises väga oluline."
HK: "Seksuaalelu vajab MÕLEMAPOOLSET VASTUTUSTUNNET, küpsust, teadmisi, valmisolekut. […] Tütarlapsed peavad aga meeles pidama, et eelkõige tuleb neil ise enda eest seista, ennast hoida ja kaitsta. Keegi teine, ei ema ega arst, ei saa teda kaitsta, kui ta ise seda ei tee. " (Hommikuleht, 1993, nr 30).
Paljud teadlased ja arstid on veendunud, et abordid on enamasti põhjustatud mõtlematusest ja teadmatusest, mis saavad alguse terviseõpetuse madalast tasemest koolis (ja kodus!).
M. Lauristin: "Ma olen sügavalt veendunud, et kool on see koht, kus tegelikult algab eesti rahva eluea tõus. Mitte haiglast, mitte polikliinikust, vaid koolist" (ettekandest Eesti hariduskonverentsil 20.4.95). Niisiis seisab ees avar tööpõld meie haridus-ja terviseametite juhtidel!
Abi vajavad ka naised, kes ei suuda harjuda uue olukorraga ja mõtlevad abordi peale, arvates, et laps lööb endise rahuliku elu sassi, nõuab elu(stiili) muutmist – vastutust. Ongi nii, aga just siis on vaja teiste abi ja toetust, et naine ei teeks kohutavat viga, sest "üksainuke tähtsusetuna tunduv tegu, mis on korda saadetud mõtlematult ja kergemeelselt, võib otsustada kogu elu" (J. Gotthelf). Selle asemel, et õhutada naist abordile (ja saada mõrva kaasosaliseks), peaksid vanemad, lapse isa (või abikaasa), sõbrannad hoidma teda tagasi ja julgustama saama emaks uuele elule: "Päästa need, keda viiakse tappa ja peata, kes vanguvad tapmisele!" (Õp 24:11). Need, kes rajavad oma elu valeõpetustele, teiste inimeste arvamustele (või horoskoopidele), leiavad end varem või hiljem kraavist – haigena (viljatuna), üksikuna.
Tallinna Lastehaigla psühholoog Kai Torim; [Kolmandaks raseduskuuks] On maandatud kõige suuremad psühho-emotsionaalsed pinged: on otsustatud, et laps peab tulema ja selle mõttega on harjutud. Vahel võib lausa imeks panna, millise kiirusega jõutakse sügavalt eituselt väljapaistva jaatuseni. Noor naine, kes emakssaamisest pole mõelnudki, võib nüüd ringi käia sellise olekuga, nagu oleks viimaks ometi tema sügavaim soov täitunud." (Pere ja Kodu, 1995, nr 6).
Kui lapse isa nõuab lapse kaotamist, pole ta tõeline mees, sest ta pole valmis vastutama – parem lahendus on loobuda pigem sellisest mehest kui lapsest!
"Eestis on kombeks, et naise rasestumine põhjustab abiellumise. Ent kui lapse isa naisega abielluda ei soovi, on sageli tagajärjeks abort," (Rahva Hääl, 1993, nr 226).
Psühholoogilistes uurimustes on jõutud järeldusele, et kui mehe ja naise suhetes on pingeid, ei soovitagi rasestumisvastaseid vahendeid kasutada. (Rahva Hääl, 1995, nr 16).
Halb pereelu ongi üheks kaaluvamaks põhjuseks, mis tõukab naist abordile. Kui tulevik tundub tume, paistab lihtsam vastutusest vabaneda – see aga pole tegelikult võimalik!
Ka hirm vallasemaduse ees ja teised hirmud (kaotada töökoht, kool vms) sunnivad abordile. Meie (tulevane) perepoliitika peab ausse tõstma emaduse kui naise loomuliku oleku ja hindama lastekasvatamist nagu iga teist tööd (paavst Johannes Paulus II). Osa firmajuhte, kes näevad last vaid tarbijana, sunnivad naistöötajat raseduse korral valima – laps või töökoht! – saades seega kaassüüdlaseks lapse surmas. Siin peab naise ja lapse kaitse tagama riik oma seadustega!
Kaarel Tarand: "Võib-olla on midagi lahti meie psüühikaga, mis teeb takistuse paljunemisteele? Hirm, ebakindlus, teadmatus ja lootusetus ei ole eestlastele nähtavasti laste soetamiseks soodsad mõjurid. Muud pole aga möödunud aastatel inimestele suurt pakkuda olnud." (Rahva Hääl, 1994, nr 185).
"See, et osa naisi teeb aborte väga tihti, on [Tallinna Pelgulinna naistenõuandla günekoloogi] Helle Karro ütlust mööda ka SUHTUMISE KÜSIMUS. Sel juhul ei hoolita endast või kardetakse kontratseptiivvahendeid. See annab tunnistust ükskõiksusest iseenda suhtes.
Kolme kuu vaatlused näitasid, et enamik nõuandlat külastanud naistest oli teinud vähemalt ühe abordi, [l] Helle Karro sõnul on lausa kummaline, kuidas hirm kontratseptiivide või nende tarvitamisest tingitud kõrvaltoimete ees, kuulujuttudest või kellegi negatiivsetest kogemustest tekkinud hirm domineerib hirmu üle raseduse katkestamise ees. […] Samuti on mõnel naisel alateadlik hirm, et äkki ta ei rasestugi Sellest ka Helle Karro kinnitusel soov "järele proovida", endale midagi tõestada. (Rahva Hääl, 1995, nr 16).
Dr Tiiu Aro (endine sotsiaalminister): "Meele teeb mõruks aga selline ükskõiksus, mis mujal, tsiviliseeritud maailmas, ei tuleks kõne allagi. […] Elus võib kõike juhtuda ja ei tohi visata kivi kellegi pihta, asjaolusid teadmata. Aga siiski otsustavad meie naised algava elu hävitada liiga kergelt – läksin kaotasin ära, nagu rahva seas öeldakse. (Rahva Hääl, 1993, nr 38).
"Ka vägistamine ei tühista lapse õigust elule. Vägistatud naise kallal on tarvitatud vägivalda, aga see ei anna õigust tarvitada vägivalda süütu inimese peal. Kui keegi on surmanuhtlust väärt, siis on see vägistaja, mitte laps". (Postimees, 1996, nr 73).
1979.a uuris dr Sandra Mahkorn, kes on elukutseline vägistamisohvrite nõuandja USA-s, 37 naist, kes olid rasestunud vägivaldselt. Tema järeldus:
"Faktiliselt on rasestumine vägistamise teel äärmiselt harv juhtum; [ka teistel andmetel 0,1%]. Uuritavatest naistest vaid 15% valisid abordi, kuna nad nägid abordis veel üht vägivallaakti [lapse suhtes] ning mõistsid, et abort pole lahendus, vaid lihtsalt muudab vägistamisohvri omakorda ohverdajaks. Lahendus vägistamistele on nende tõkestamine. (Internet, Ohio Right to Life, 1996).
Ükskõik, mis tingimustes eostunud lapsel on õigus elada, sest nagunii pole laps oma vanemate omandiks (kuigi mõned arvavad nii!)
Aborti ei saa õigustada isegi majandusraskustega. Mõtle sellele, kui raskeid aegu on üle elanud meie esivanemad! Kui nemad oleksid jätnud sünnitamata, poleks eestlastest järel enam mälestustki! Kahjuks ähvardavad nõukoguliku (ümber)kasvatuse viljad (mõtlemisviis, suhtumised) ja tarbimisühiskonna pealetung lühikese ajaga teoks teha selle, mida pole suutnud paljud võõrvõimud, sõjad, katkud ega näljahädad aastatuhandete jooksul. Millega saaks põhjendada Eesti rahva nii lihtlabast hukkumist enesetapu läbi? Demograaf Lembit Tepp: "Välismaa demograafid ja ÜRO rahvastikueksperdid […] on üllatunud demograafiliste protsesside nii järsust muutusest [Eestis], Midagi peaks olema väga tõsiselt viltu, kui rahvas loobub järglastest ja läheb vastu kadumisele. " (Päevaleht. 1995, nr 44).
Eesti vanasõna ütleb, et annab Jumal lapsi, annab ka lastele leiba – see on tõsi, peame vaid usaldama rohkem Jumalat: "… ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda […] Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (vt Mt 6:25-34).
Meie ümber on piisavalt palju sugulasi, sõpru, tuttavaid, kes saavad ja tahavad aidata. Tuleks organiseerida meie valdavalt kuni ühe lapsega peredesse (1989.a – 68%) seismajäänud vähekulunud rõivaste jagamist või odavat müüki (ja mitte nõuda selliselt ettevõtjalt 59% maksudeks!). Kokkuvõtlikult saab abordi, samuti ka valdava enamuse (abi)eluprobleemide põhjused ara öelda ühe sõnaga – ISEKUS, sest mõeldakse eelkõige iseenese, mitte lapse, abikaasa või rahva tuleviku peale! Inimlikult vaadates oli ka neitsi Maarjal Jeesuse ootamise ajal põhjusi teha aborti (ähvardasid vallasemadus, hülgamine kõigi poolt, vaesus ja häbi), aga ta ei teinud seda, kuna usaldas Jumala Sõna! Tänu sellele on meil nüüd (soovi korral muidugi!) võimalus elada igavesti koos Jumalaga! Tuleb täita vaid üks tingimus! (vt Ro 10:8-13).