Kaitseme elu emaüsas!

Juriidiliselt pole probleem muidugi lihtsalt inimelu alguses, vaid õiguskaitse alguses. See küsimus seondub eelkõige abordiga ning taandub sellele, kas kaitstav õigushüve on algfaasis inimelu või lihtsalt naise tervise küsimus. Seadusandlikesse üksikasjadesse laskumata võib erinevate riikide käsitlusi jagada kahte rühma. Kõigepealt need, kus abordi objektina ei nähta inimelu. Näiteks juba Eesti Vabariigi 1929. aasta Kriminaalseadustik pidas aborti süüteoks rahva tervise vastu, kusjuures kommentaaride autorid väitsid, et selle kuriteo objekt on rahva sigivus ja tervis, mitte laps emaihus ega ema ise (Saarmann, Matto 1937: §193 kõmm. 2). Ka endine Saksa DV ja praegune Itaalia Kriminaalkoodeks käsitleb kriminaalabordi paragrahve eripeatükis. Selliseid näiteid võib tuua teisigi (isegi Nõukogude kriminaalõigusest).
Teise rühma moodustavad nende riikide kriminaalseadustikud, kus abordi paragrahvid on paigutatud elu vastu suunatud kuritegude peatükki. Parimaks näiteks on siin Saksamaa LV, kus abort on põhimõtteliselt keelatud, kuid eran-dina lubatud ainult nn näidustuste korral (näiteks, kui rasedus kujutab endast ohtu naise elule).
Loote kui inimelu kandja probleem on teinud läbi huvipakkuva ajaloolise arengu.  Rooma õigus ei seostanud abordi ohtlikkust niivõrd elu kaitse, kuivõrd rahvastikupoliitika huvidega, samuti nähti naise poolt tehtud abordis lapse isa vastu suunatud tegu, mis röövis viimaselt tema seadusliku õiguse järelkasvule. (Rein 1844; Eser 1977).
Erinevalt Rooma õigusest luges Saksa keisri Karl V kriminaalkohtu seadustik (Karolina, 1532. a) abordi võrdseks tapmisega, kuid ainult elusa (hingega) loote hävitamise korral. Selle eest käristati süüdiolevat meest pea maharaiumi-sega, aborti teinud naist aga uputamisega.
Lähtudes tõsiasjast, et inimene on oma olemuselt vaim, tal on hing ja ta elab ihus, ei saa elu kaitse olla suunatud ainult keha seisundile ega selle sotsiaalsele väärtusele. Sellest lihtsast põhimõttest lähtudes tunnistab kirikuõiguse koodeks (Coäex luris Canonici) abordi tänapäevani tapmiseks. Tegelikult lähtuvad sellest ka paljude riikide kriminaalõigustikud, ehkki puht-õiguslikult tehakse vahet loote hävitamise (foeticidium) ehk abordi, lapsetapmise (infanticidium) ja inimese tapmise (homicidium) vahel.
Napoleoni 1810. a Code Pendlis ja Saksamaa 1871. aasta Strafgesetzbuch on sisuliselt juba tänapäeva koodeksid (mõnevõrra täiendatud ja muudetud kujul kehtivad nad praegugi Prantsusmaal ja Saksamaal).
Eelpooltoodust võime näha, et abordi mõiste sisaldab endas mitmeid inimelu kriminaalõigusliku kaitse põhimõttelisi lähtekohti. Kõige järjekindla-mad autorid (konservatiivid?) on seisukohal, et inimelu ei saa alata alles sünniga, sest bioloogiliselt ei muutu selle elu kandja sünnituse käigus kuigi oluliselt. Sündides omandab inimene õigusvõime, ühinedes sotsiaalse süsteemiga. See aga ei saa olla määravaks inimelu õiguskaitse piiride määramisel (Böckle 1981).
"Ühinemine inimühiskonnaga on oluline kodaniku õigusvõime tekkeks, kuid üldinimlik eetika peab ka sündimata inimest inimsoo esindajaks, inimkonna kui sellise hulka kuuluvaks, kusjuures seda ei pea sugugi tõestama ainult religioossete argumentidega."
Usun, et Sulle, hea lugeja, pakuvad huvi ka praeguste kriminaalõiguslaste uuemad seisukohad, mis on seotud inimelu alguse määratlemisega ning inimelu kriminaalõigusliku kaitse algusega. Viimane tsitaat ning järgnev materjal on pärit J. Sootaki õpperaamatust "Kuriteod elu ja tervise vastu" (TÜ, 1995).