Sellest, mis ajendab naisi otsustama surma käsuks ja milliste tunnetega nad istuvad abordikabineti ooteruumis, saab aimu, lugedes väljavõtteid Hille Kanni artiklist "Kassipoeg su kõhus" (Eesti Naine, 1995, nr 9).
KERSTI, 18: […] Ise ka ei saa aru, kuidas ma rasedaks jäin. Kogu aeg võtsin hoogu, et tulen linna arsti juurde ja lasen spiraali panna. […] Mehega ma sel teemal rääkida ei saa. Tema arvab, et ärahoidmine on minu, st naise asi. Ta on muidu tore mees, kuigi vahel joob, aga naiste asjadest ei taha ta küll midagi teada. […] Ma tahan kolme last, kohe kindlasti, ja mees tahab tingimata poega. Aga mitte praegu.
MERLE, 32: […] Nadi tunne on, nutt tuleb peale. Ei aita üldse, et olen varem mitu korda aborti teinud, ikka ajab nutma. Kui hakkad natukegi mõtlema, et mida tegelikult teed. Tapad ju. Aga midagi ei ole parata. Elu on sihuke. […] Iga kord, kui see jama on, siis mõtlen, miks ma ei võiks ometi olla mees. Aga tegelikult ma seda ei taha. Kui esimene laps ära kantud, siis tunned, mis õnn see on ja mis kõik jääb mehel tundmata.
KÄTLIN, 15: […] Ma teadsin küll, et võin rasedaks jääda, aga ma mõtlesin, et ega ikka nii ei juhtu. […J Nüüd ma kardan kohutavalt. Et ma enam üldse lapsi ei saa. …] Eile oli siin üks 16-aastane tüdruk, tal läks abort nihu, koledad valud hakkasid öösel ja verejooks, täna ta on emaga koos tagasi ja muudkui nutab. Hirm läheb veel suuremaks, kui ma teda vaatan.
TANJA,30: […] Raha ei ole siiski see põhiline põhjus, miks ma praegu siin olen. Põhiline on ebakindlustunne tuleviku suhtes. " Ma kardan. Ma ei ole kunagi varem elus aborti teinud. Mis siis, kui me pärast seda enam tütart ei saagi?
TIIU, 39: […J Mu hing ei võta omaks seda, mis juhtus. Ma tahan sellest võimalikult kiirest! vabaneda.
MARIS, 26: […] Võtsin tablette, aga tuleb välja, et ka need vedasid alt. Jään üldse hirmus kergesti rasedaks, alailma on üks hirm. Sealsamas jälle on kellelgi suurim mure, et ta lapsi ei saa. Abort ei ole niivõrd kehale kui hingele valus. Nii paha tunne on. Aga mida ma siis teen? Kui ma mehega ei ela, siis [vabaabielu] mees läheb mu juurest minema. Ja ma ise ei saa ka ilma seksita. […] Ma ei taha rohkem abordile tulla.
NAD JA, 33: […] Hing valutab. Tean küll, et teen pattu. Oleks see kõik juba kiiremini möödas.
IRENE, 42: […] Armastus ja vihkamine on tegelikult üks ja sama tunne, märkan. Samavõrd, kui ma oma eelmisi lapsi enne nende sündi armastasin, vihkan ma nüüd teda. Ma ei taha muud, kui kõik see võimalikult kiiresti olematuks /?/ muuta. […] Sõbranna rääkis: peale aborti nägi ta oma last, seda, kellest ta loobus, kogu aeg unes, igal ööl, pikka aega. See laps oli kaunis, aga mõjus nagu luupainaja. Kas ka mina hakkan unes nägema oma olematut poega ja kas ka mina ei saa sellest unenäost lahti?
LIIS, 22: Mu poiss sai ühe äri ja mõtles juba vahepeal, et las see laps sünnib. Aga mina ei taha nii. Mina ei oota seda last Mina tahan saada algusest peale oodatud last. […] Jah, ma tean küll, et võtan tohutu riski. Abort on kahjulik. Igaüks teab seda. Kõige rohkem valutab mu süda oma ema pärast. Temale ma ei ole rääkinud midagi. Ta ei oleks kindlasti lubanud mul aborti teha, oleks ei tea mis hinnaga hakanud mu last kasvatama. Aga mina ei taha. MA TAHAN ISE OMA LAST KASVATADA. siis, kui ma olen selleks valmis. Hirmus paha tunne on. Midagi ei valuta kuskilt, aga kole halb on. Iga päev olen korra vähemalt nutnud.
Kui ma väike olin, tahtsin endale väga kassipoega. Ema oli vastu. Ja siis sain teada, et naabri kassi pojad, need, millest ma ühte endale olin tahmud, uputati jõkke ara. Kui mulle nüüd ultraheli tehti ja kui ma seal aparaadi all nägin, et TA ON ELUS, et TA SÜDA LÖÖB, tulid mulle need kassipojad meelde. Mul on kogu aeg tunne nagu oleks üks kassipoeg mu kõhus ja kriibiks hinge.
Kui Sul, armas lugeja, pole lugedes ja kaasa mõeldes veel tekkinud kindlat suhtumist inimelusse ja abordisse, siis järgnev peaks lõplikult kujundama Sinu arvamuse.
Kuigi olen põhimõtteliselt abordi vastu (mõistes üksikuid erandeid ema elu päästmiseks), pole minu eesmärk kellelegi näpuga näidata, vaid – sine ira et studio (Tacitus) – ilma viha ja poolehoiuta anda edasi vähelevinud infot eri allikatest ja "asjadest, millest siiani häbelikult vaikiti" (L.Meri), ilmselt põhimõttel "obscoenum est dicere, facere non obscoenum" (Cicero) – rääkida on häbiväärt, teha ei ole häbiväärt! Jätan enesele õiguse nimetada asju õigete nimedega, sest aitab juba "läbi lillede pea silitamisest" ajal, mil rahva tuleviku – laste vastu käib salajane sõda! Ema Teresa arvates on abort kõige suuremaks takistuseks rahule, sest see tähendab sõda lapse vastu. Kui aktsepteerime seda, et ema võib tappa omaenda lapse, kuidas saame siis nõuda teistelt, et nad üksteist ei tapaks?