Iga rahvusriigi keskne funktsioon ja kohus on kaitsta oma kodanike kõige kallimat omandit – elu.
Selleks, et võtta vastu seadusi nende elu kaitseks, on vaja määrata kindlaks, millal elu algab.
Küsimusele võib vastata vaimsest, filosoofilisest või bioloogilisest seisukohast. Sünnib palju segadust, kui need distsipliinid segamini aetakse. Need kõik on arvestatavad, kuid ainult ühte saab kasutada seaduse tegemisel.
Kuidas defineeritakse inimelu vaimselt?
Religioossed ususüsteemid või vaimsed definitsioonid vaatlevad tavaliselt hinge loomist kui inimelu algust. Probleem seisneb selles, et usklike arvamused selles suhtes, millal hing luuakse, lähevad lahku. Pealegi on olemas inimesi, kes siiralt usuvad, et hinge olemas ei ole.
Siinkohal on tähtis teada, et meie ilmaliku rahva seas ei saa kellegi usku või uskumusi teistele seaduse jõul peale suruda. Sellepärast ei saa me seadusandluses kasutada religioosset definitsiooni inimelu alguse kohta.
Kuidas defineeritakse inimelu filosoofiliselt?
Väga mitmel erineval viisil. Näiteks nii, et inimelu ei ole olemas enne sündi või, et seda ei ole olemas enne, kui lapsel on ilmnenud mingi teadlikkuse tase. Seda kirjeldatakse teatud ihaldusväärsusena, võimena armastada ja olla armastatud; humaansuse ja kultuursusena; elujõulisuse või enesega toimetulemise tasemena; teatud füüsilise või vaimse täiuslikkuse tasemena jne.
Paljud puhtsüdamlikud inimesed defineerivad inimelu nende või teiste kriteeriumide alusel, mis kõik sarnanevad selle poolest, et need kõik jäävadki teooritateks, kuigi nendeni on väidetavasti jõutud mõttearenduste tulemusena.
Ühtegi neist ei saa teaduslikult tõestada kui faktidel põhinevat.
Igaühel on õigus jääda kindlaks oma filosoofiliste veendumuste juurde.
Parimate kavatsustega inimesed võivad olla (ja ongi) täiesti eri meelt nende filosoofiliste väidete suhtes.
Et neid teooriaid ja uskumisi ei ole võimalik tõestada, peaksime neid kohtlema samal viisil kui religioosseid tõekspidamisi. Samamoodi nagu meie rahvas ei tohiks religioosseid tõekspidamisi kellelegi seaduse jõul peale suruda, ei tohiks ka oma filosoofilisi uskumusi ja teooriaid teistele seaduse jõul peale suruda.
Milline on inimelu bioloogiline definitsioon?
Kõige vähem lahkmeelt on sellel alal.
Loodusteadus on meid varustanud tõestatud faktidega. Üksiku raku staadiumist kuni surmani on inimese kasvu ja arenemise bioloogilised detailid väljaspool vaidlusi.
Kõik, kes arutlevad inimelu üle, peavad kõigepealt pöörduma embrüoloogia, fetoloogia ja arstiteaduse poole. Millised on teadaolevad faktid?
Abordi ümber käivas vaidluses on ainult kaks põhilist küsimust. Esimene on: "Kas see on inimelu?" ja teine: "Kas peaksime seadusega tagama võrdse kaitse kõikidele inimeludele meie maal?" ehk: "Kas peaksime lubama tervete inimklasside diskrimineerimist?"
Kurb küll, aga sedaliiki diskrimineerimine on meie ajaloos juba olnud seaduslik.
Rassiline diskrimineerimine
Natside tapatalgud (holokaust) olid kohutavaks näiteks seaduslikust rassilisest diskrimineerimisest. See algas peaaegu 300 000 "puuduliku" aaria-Saksa kodaniku elliminieerimisega, ja lõppes ühe puudulikuks kuulutatud rassi 6 miljoni liikme hävitamisega (siia võib ilmselt lisada 6 miljonit muid hukkunuid: poolakaid, sõjavange, mustlasi jne.)
Kõigepealt loodi pilt juutidest kui alamrassist, keda nimetati "kahjuriteks, rämpsuks, poolinimesteks, prahiks" jne. Siis, aastal 1936, võttis Saksa Ülemkohus neilt ametliku isikustaatuse ja teistega võrdse seadusliku kaitse. Algas tapmine. Detailne dokumentatsioon on kättesaadav raamatutest: "The german euthanasia program", Wertham, Hayes Publishing Co., Cincinnati ja "The abortion holocaust", Brennan, Landmark Press.
Diskrimineerimine nahavärvi alusel
Koloniaalaegadest peale esines Ühendriikides seaduslikku diskrimineerimist nahavärvi alusel.
See inetu peatükk ajaloos saavutas oma legaalse lõpu Dred Scotti otsusega Ülemkohtus aastal 1857, kolm aastat enne Lincolni valimist ja Ameerika kodusõda. Sisuliselt kinnitati sellega, et mustanahalistel inimestele puudusid seaduslikud õigused ja nad kuulusid omanikele. Analoogia abordiga on otsene. Kõik detailid selle analoogia kohta võib leida raamatust "Abortion and slavery – history pepeats", Willke, Hayes Publishing Co, Cincinnati, 1984.
Diskrimineerimine vanuse alusel
Kui inimene eostub Prantsusmaal, on tema elu seadusega kaitstud pärast kümmet elunädalat. Taanis – pärast kahtteist nädalt.
Vahetult enne "Roe Wade`i vastu" otsust oli Washingtoni osariigis elu kaitstud 16-nädalaselt; Rootsis 20-nädalaselt. New Yorgis oli see 24-nädalat; Inglismaal 28; praegu on elu Ühendriikides seadusega kaitstud alles pärast sündi. Nobeli preemia laureaat dr. James Watson on pannud ette "kolm päeva pärast sündi".
Esimesel pilgul võiks teha järelduse, et kõik siin toodud juhtumid on eri meelt, kuid nende tähtaegade eetikat, loogikat ja kriteeriume võrreldes võib näha hämmastavat üksmeelt selles, et nad kõik on nõus, et terveid inimklasse võib nende vanuse alusel diskrimineerida. Ainuke nendevaheline vastuolu on vanusepiir, kustmaalt seda enam mitte lubada.
Hetkel on Ameerikas 3,5 maksumaksjat iga pensionäri kohta, kes saavad osa sotsiaalkindlustusmaksust või mõnest teisest maksudega kaetud pensionist. Aastaks 2040 saab olema ainult 1,5 maksumaksjat toetamaks igat pensionäri, kui sündivus ei kasva. Meie rahvas on pankroti äärel, seda osaliselt ätnu õigusandlikele programmidele.
Majanduslik olukord muutub seega täiesti võimatuks. Lahendus võiks olla üsna lihtne ja otsene. Kopeerige vanusejärgse diskrimeerimise moraali, ja rakendage seda teisest skaala otsast – see tähendab: kohus võiks otsustada ju, et iga üle 80 aasta vanune isik ei ole seaduslik. Või tuleks piir alandada näiteks 75-ni?
Diskrimineerimine puuete alusel
Puue on üks kahest enimrakendatavast abordi põhjusest, kuid nii enne kui pärast sündi on tegemist sama patsiendi ja sama puudega. Mis ajast on arstidele antud õigus tappa patsineti haiguse "raviks"?
Diskrimineerimine elukoha alusel
Abort Ameerika Ühendriikides on seda. See on diskrimineerimine elukoha alusel. Kui laps emakojas suudab põgeneda oma esialgsest elukohast (emakojast) päev enne hukkamisjärjekorra kättejõudminst, on ta elu seadusega täiesti kaitstud.
Seni, kuni ta viibib emakojas, võidakse ta oma ema soovil tappa.
Dr. JAMES WILLKE
Rahvusvahelise organisatsiooni "Õigus Elule" president
Inglise keelest Urho Meister