ARSTILE, kes julgustas mind õiget otsust tegema.
Olin vastselt abiellunud, äsja keskkooli lõpetanud ja juba poolteist aastat abielus olnud. Selle aja jooksul olin läbi teinud kaks aborti. Nüüd ootasin järjekordselt last.
Nagu eelmistelgi kordadel, oli abikaasa lapse sünni vastu, tuues ettekäändeks, et meil ei ole oma elamist. Vaistlikult teadsin, et abordi tegemine on vale. Hiljem olen kuulnud feministe ütlemas, et abordist tulenev süütunne on religioosset laadi ja ärgu usklikud oma moraali teistele peale sundigu. Aga õhtutel enne abortidele minekut oli vallanud mind ränk ängistus ja süütunne, isegi kui ma Jumalat ei uskunud. Hommikul enne teist aborti küsis tuttav, kelle juures ööbisin, mis mul viga on. Olin öösel unes oianud. Jäin vastuse võlgu.
Kolmanda lapsega ma aborti teha ei tahtnud, aga oli kartus ähvardava tüli pärast abikaasaga. Töötasin sellel ajal medõena haiglas. Otsustasin minna günekoloogi juurde läbivaatusele.
Arst leidis, et lapseootus on vägagi tõenäoline. Ütlesin midagi sellist, et «ma ei tea, kas ma ta alles jätan».
Tema küsis vastu: «Miks?»
Vastasin: «Abikaasa ei ole nõus.»
Arst ütles lihtsalt: «Pole midagi, küll ta lepib sellega.»
Ja oligi kõik! Tänu sellele ma lihtsalt otsustasin, et ei lähe aborti tegema! See lihtne fraas aitas minu lapse sellesse maailma sündida. Ja hämmastav: kodus ei tekkinud tema pärast vähimatki tüli.
Nüüd on laps murdeealine ja mul on temast väga hea meel.
Olen ikka ja jälle kohanud suhtumist, et arst või nõustaja peaksid andma rasedatele erapooletut nõu ja informatsiooni. Mina leian, et see on vale ja eksitav. Õige otsus on alati elu poolt ja naine, kes kõhkleb, vajab just nüüd kõige enam julgustavat toetust ja teadmisi lapse kohta, keda ta ootab.